Kopenhaagen 2009 – kohtumine, mis peaks päästma maailma

Heiki Suurkask
Eesti Päevaleht
8. detsember 2009

Kyoto 1997. aasta protokoll edu ei andnud, nüüd loodetakse imet Taani pealinnast.

Eile Kopenhaagenis 192 riigi 15 000 delegaadi osalusel alanud 15. ülemaailmne kliimakonverents on tekitanud enneolematult kõrgeid ootusi. Tegemist on ÜRO kõige suurema kliimakonverentsiga alates nende algusest, 1992. aasta Rio de Janeiro Maa tippkohtumisest.

Kuid väljavaated saavutada 18. detsembril 110 riigi juhtide osalusel uus kliimamuutusi pidurdav kokkulepe pole just kõige paremad. USA ja Hiina ei suutnud hiljuti isegi omavahel üksmeelt saavutada. Peamisi põhjusi on kaks. Esiteks on Kyoto protokollis võetud kohustuste uuendamiseks aega veel 2012. aastani, teiseks on riikide valmisolek oma heitgaase vähendada vägagi erinev – mõni lubab kärpida, kuid ei tee seda, osa tahab, et puhtama tehnoloogia maksaksid kinni rikkad riigid, ülejäänud aga taotlevad tegelikke tulemusi, mis võimaldaks kliima soojenemisele lõpuks piiri panna.

11. detsembril 1997 sõlmitud Kyoto protokolliga kohustus suurem osa maailma riike oma CO2 heitmeid vähendama. Praeguseks on selle dokumendi ratifitseerinud 187 riiki, kuid näiteks USA-s see ilmselt ei jõustugi. Kyoto protokolli ei saa küll nurjumiseks pidada, sest lepingu osalised on siiski enamikus emissiooni ka vähendanud. Maailmas aga on õhku paisatavate heitgaaside hulk pärast 1997. aastat kasvanud 28 protsenti, seega on eesmärk neid 1990. aasta tasemega võrreldes vähendada jäänudki saavutamata.

Kyoto protokolli kirstunaelaks osutus USA. Riigi tollane asepresident Al Gore kirjutas sellele esialgu isegi alla, kuid järgmine president George W. Bush eelistas kuulata äriringkondi ja jättis kokkuleppe ratifitseerimata. USA on võrreldes 1990. aasta määradega kasvatanud õhu saastamist 17 protsenti. Nüüd lubab president Barack Obama aga emissiooni järgmise aastakümne lõpuks 2005. aasta tasemega võrreldes 17 protsenti vähendada.

Tänavu on suurimaks probleemiks kujunenud hoopis kommunistlik Hiina, kes on suvatsenud oma süsihappegaasi emissiooni võrreldes 1990. aasta seisuga kasvatada koguni 153 protsenti, saastades meie ühist atmosfääri nüüd juba 2,5 korda rohkem kui 20 aastat tagasi. Augustis 2008 tõusis Hiina sel alal maailma liidriks, möödudes USA-st.

Ühendriikide presidendi Bushi ja teiste Kyoto kärbete vastu tõrkunud riikide (Hiina, Austraalia, Kanada, India, Jaapani

ja Lõuna-Korea) loodud Aasia ja Vaikse ookeani puhta arengu

ja kliimapartnerlus toimib siiani. Viimati kohtuti oktoobris Shanghais ja ka Kopenhaagenis kavatsetakse taas oma liini ajada. Küll on Austraalia läinud vahepeal oma teed ja kuulub nüüd kliimamuutuse vastu võitlejate esiritta.

Hiina kahtlane lubadus

Aga kui Pekingi äsjast kärpelubadust vaadeldigi esialgu suure murranguna, siis lähem analüüs on paljastanud vaid pettuse. Hiina ei kavatse 40–45 protsenti (2020. aastaks võrreldes 2005. aastaga) vähendada mitte heitgaaside õhkupaiskamist, vaid nende koguse suhet oma sisemajanduse kogutoodangusse. Ja kuna riigi tööstustoodangut kavatsetakse samal ajal kahekordistada, tähendaks see hoopis, et Hiina jätab endale võimaluse õhusaastet veelgi kasvatada.

Kopenhaageni konverentsi lõpus toimuval tippkohtumisel pannakse Hiina peaminister Wen Jiabao küll tugeva surve alla, sest Euroopa Liit, suurem osa Kolmanda Maailma riike, kõikvõimalikud keskkonnakaitse-organisatsioonid ja ka ÜRO tervikuna nõuavad jõulisemaid samme. ÜRO keskkonnaprogramm võitleb selle eest, et 2020. aastal ei tohi maailm paisata õhku rohkem kui 44 miljardit tonni süsihappegaasi. Praegune emissioon on aga 47 miljardit tonni. ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel nõuab tööstusriikidelt heitgaaside vähendamist 25–40, arengumaadelt 15–30 protsenti.

ÜRO ootab rikastelt riikidelt igal aastal ka kümne miljardi dollari maksmist fondi, mis aitaks vaesematel maadel oma heitgaase vähendada. Barack Obama on Austraalia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia juhtidega selle fondi loomiseks üksmeele juba saavutanud.

Inimtegevus päris süüta ka pole

Kasvuhooneefekt avastati juba 19. sajandil

•• Kasvuhooneefekt ei ole teadlaste jaoks uus nähtus – prantslane Joseph Fourier avastas selle juba 1824. aastal. Kuid küsimus, kui palju inimtegevus eelkõige korstendest välja paiskuvate süsinikuheitmete kaudu kasvuhooneefekti teket ja samal ajal ka üleilmset kliimat mõjutab, tekitab siiani vaidlusi.

•• Osa teadlasi tuvastas, et maakera keskmine temperatuur on kerkinud järjest 20. sajandi algusest kuni 1940. aastateni ja seejärel uuesti alates 1950. aastatest, eriti järjekindlalt aga 1970. aastatest.

Enamik teadlasi usub inimtegevuse mõju kliimale

•• Kuid välja on tulnud ka teadlaste koolkond, kes vaatleb kliimamuutusi pikemal ajateljel ja üritab endiselt väita, et inimtegevus ilmastikku ei mõjuta. Peale on jäänud siiski seisukoht, et inimtegevus, eriti fossiilsete kütuste põletamine, on kliimamuutusi mõjutanud. Kopenhaageni kliimakonverentsil ei vaidle sellele enam vastu ka USA ega Hiina.

Allikas

Vanglaplaneedi kommentaar:

Häkkerid päästsid planeedi globaalsest soojenemisest

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.