Kas oravad hoiavad meelega Savisaart vee peal?

Delfi
4. veebruar 2011

Keskerakond ja Reformierakond näivad alatasa kaklevat. Samas olid nad alles hiljuti koos valitsuses ning Euroopa parlamendis kuuluvad mõlemad liberaalide fraktsiooni. Kas nende vastasseis on ikka nii siiras ja põhimõttekindel, nagu välja paista lastakse?

Või on mõlemale seda vastasseisu vaja, et endale uusi toetajaid saada ja vanad alles hoida?

Hiljutine Edgargate ehk Edgar Savisaare Venemaalt rahaküsimine Keskerakonnale ning selle tulemus näitavad taas, et kellegi huvides on hoida Keskerakonda ja selle juhti.

On elementaarne, et karistusorganid peavad tegema kõik, mis võimalik, et tabada kurjategija teo toimepanemise hetkel. Vaid see annab kindluse, et kurjategija saab ka teenitud karistuse. Aga miks avalikustati Savisaare rahaküsimine ega oodatud ära varjatud rahastamise toimumist ennast? Tundub, et keegi võimulolijatest soovis Savisaart päästa enne tema vahelevõtmist. Küsimus on, et kes see Savisaare heategija oli ja miks ta seda tegi?

Kapot ennast süüdistada ei saa. Selle kohus on teha oma tööd ja tulemustest riigijuhte teavitada. Võimalikud lekitajad on siis president või peaminister. Välistatud pole muidugi ka keskerakondlased ja Savisaar ise. On ju tema populaarsus venelaste seas pärast “kirikurahaskandaali” veelgi kasvanud. Eestlaste hulgas on aga Keskerakonna toetus ootuspäraselt langenud — vaid 14 protsenti eestlastest toetab neid. Kas selline partei saab üldse enam rääkida eesti rahva esindamisest?

Keskerakonda ja selle juhti pole ka varem seadustest tulenevate vahenditega elimineerida tahetud. Võimalusi on olnud hulgim, alates lindiskandaalist, korruptsioonist ja raha kuritarvitamistest. Keskerakonna ja selle juhi vastu ei saa ei püssi- ega ussirohi. Või siiski ei tahetagi saada.

Pole saladus, et just tänu Keskerakonna olemasolule on Reformierakonna populaarsus nii suur, nagu ta on. Paljud eestlased, kes muidu annaksid hääle näiteks IRL-ile, sotsiaaldemokraatidele, rohelistele või mõnele teisele erakonnale, hääletavad Keskerakonna hirmus suurima vastaspartei — Reformierakonna — poolt.

Normaalse poliitmaastiku tingimustes, kus ka venelased valiksid parteisid lähtuvalt nende maailmavaadetest, teeksid kõik Eesti elanikud oma valiku lähtuvalt sellest, milline erakond esindab kõige enam nende vaateid. Kahjuks eksisteerib tänases Eestis üks suurpartei, mille valijateks on muukeelsed, kellele on tehtud korralik ajupesu: kõik teised parteid on nende vastu, ja üksnes Keskerakond esindab neid ja kaitseb teiste parteide rõhumise eest.

See taktika mõjub, sest umbkeelsus soodustab tõrjutuse tunnet, võõrastust ja ksenofoobiat. Tänu sellele valivadki muulased Keskerakonda. Nad ei tee seda mitte maailmavaatest, vaid oma muulase identiteedist lähtudes. Siin ei ole maailmavaatel mingit tähtsust. Kui ikka üks partei aina vasardab sulle sinu omas keeles, et vaid meie esindame sind ja kaitseme sind, siis ei jäägi muulasel muud üle, kui hääletadagi selle partei poolt. See ei ole normaalne, kuid kahjuks see nii on.

Kui ka eestlased käiks valimas vaid üht eestlaste parteid, oleks seis võrdne, kuid kuhu see viiks? Üks partei lubab teha kõik muulaste heaks ja teine eestlaste heaks. Selline rahvuspõhine parteistumine on ohtlik ja isegi diskrimineeriv. Kõik me elame ühel Eestimaal. Kuid on elementaarne, et Eesti poliitikas kaasarääkimiseks peab valdama riigikeelt. Vastasel juhul ei suudeta kuidagi hoomata kogu pilti ja teha adekvaatseid järeldusi.

Nii ongi välja kujunenud olukord, kus ei muulased ega ka paljud eestlased vali erakondi vastavalt oma maailmavaatele. Selle asemel valib muulane Keskerakonda, sest see ei nõua neil keeleõpet ega integratsiooni, vaid õhutab hoopis nende estofoobiat takka. Teiselt poolt valivad paljud eestlased jällegi Reformierakonda, sest vastasel juhul võib Keskerakond liiga palju hääli saada. Maailmavaateliselt hääletades kardetakse aga killustada oma hääled paljude eesti parteide vahel.

Nii seisavadki kaks suurparteid taas rindejoonel. Ühel on vaja Ansipit, et mobiliseerida oma kolonn. Teisel on aga vaja Savisaart, et enda malev kokku hirmutada. Kuid Reformierakonnal on Savisaare ja Keskerakonna “kolli” rohkem vaja, sest muidu hakkaksid paljud eestlased vastavalt oma maailmavaatele ja südametunnistusele parteisid valima.

Viimane variant oleks ühes demokraatlikus riigis normaalne. Paraku ei muutu siin midagi, niikaua kui leidub Keskerakonna väärinfo pantvangis olevaid muulasi.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.