CIA arstid tegid demokraatia nimel inimkatseid

Andrei Hvostov
Eesti Ekspress
12. september 2009

USAs puhkenud skandaal kompab arstieetika piire.

Luure Keskagentuur otsib häid arste. Umbes selline kuulutus ilmus viis aastat tagasi Ameerika Ühendriikide ­olulisima meditsiiniajakirja Journal of the American Medical Association reklaamikülgedel. Luurajad andsid teada, et nad otsivad erialainimesi, kes suudaks anda välismaiste poliitikute ning rahvusvaheliste terroristide tervisliku seisundi “meditsiinilist analüüsi”.

Inimeste käitumist mõjutab oluliselt nende tervislik seisund. Järelikult võiks läbirääkimiste laua taga istujale olla abiks teadmine, millised füüsilised ja psüühilised vaevused on isikul, kes istub tema vastas. Või ka seksuaalsed eripärad, nagu luurajate heaks töötanud psühholoog anonüümsust hoides viis aastat tagasi Ameerika ajakirjandusele rääkis.

Luure Keskagentuuri majas nimetatakse vastavat osakonda omade vahel VIP-Med-grupiks.

Valget arstikitlit kandvate luureanalüütikute “patsientidena” nimetati mitmeid kurikuulsaid isikuid. Endine Iraagi diktaator ­Saddam Hussein muidugi.

Ootuspäraselt Kuuba tegev(?)diktaator Fidel Castro. Jugoslaavia liider Slobodan Milošević. Rääkimata esiterrorist Osama bin Ladenist. Viimase puhul näiteks jõuti diagnoosini, et kuuldused tema neerupuudulikkusest ja dialüüsi vajadusest on ilmselt liialdatud, küll aga võib mees olla hädas neerukividest põhjustatud valuhoogudega. Lisaks südame laienemine ja krooniliselt madal vererõhk. Ja veel kaks puuduvat varvast, mis ta kaotas Afganistanis võitluses NSV Liidu vägedega.

Kuidas diagnoositakse olukorras, kui patsienti ei saa katsuda ega kuulata, see jääb ilmselt nii arsti- kui ka luuresaladusega kaetuks.

Luures töötavate arstide ajalugu ulatub Külma sõja aegadesse. Ühe huvitava episoodina teatakse, et CIA hankis isegi nõukogude kompartei peasekretäri Nikita Hruštšovi uriini. Võib-olla oli sellesse kätketud info dešifreerimisest abi kunagise Kariibi kriisi lahendamisel.

CIA doktorid hoiavad silma peal ka sõbralike riikide poliitikute tervisel. Poliitiliste prognooside tegemisel peab teadma, kui palju on elupäevi antud ühele või teisele võtme­isikule. Küllap pole üllatav, et maailma poliitikud on hädas südameprobleemidega. Aastatel 1970-1999 diagnoosisid CIA arstid 115 maailma tipp-poliitikul probleeme pärgarteriga.

Hippokratese vande ühitamine oma maa julgeoleku tagamisega on ülaltoodud juhtumite valguses ilmselt kiiduväärne. Ent luure ja meditsiini kattumisel võidakse ületada teatud moraal­ne piir. 3. septembril teatas Briti ­ajaleht ­Guardian CIA arstidest, kes jälgisid terrorismis kahtlustatavate küsitlemisel ülekuulatavate organismi seisundit. Tegemist polnud aga tavaliste ülekuulamistega, vaid piinamisega.

Terroriste, kes peideti Kuubal asuvasse Guantanamo laagrisse, Bagdadi kurikuulsasse vanglasse Abu Ghraibi või saadeti kuhugi Ida-Euroopa sõberriikide sõjaväebaasidesse, kuulati üle üpris karmilt.

Valik meetodeid. Ülekuulatav aheldatakse seisvas asendis seina külge ja hoitakse niimoodi kuni kaks ööpäeva. Ta võidakse heita riieteta külma kongi, kusjuures keha valatakse regulaarselt üle külma veega. Ülekuulataval ei lasta pikka aega uinuda; ta raputatakse tukkuma jäämisel üles, tema kong täidetakse valju müraga – ühes Afganistani vanglas kasutati selleks räppmuusik Eminemi albumit “Slim Shady”, Guantanamos olla rakendatud heavy-metal-bändi Metallica loomingut.

Vang võidakse toppida kitsasse kasti, kus ta peab viibima pikemat aega. Vang paisatakse vastu seina, olles kaela murdmise vältimiseks selle eelnevalt pannud tugilahasesse.

Enim räägitud meetod on uppumise simuleerimine. Selilipandud vangi nägu kaetakse mitmekordse riidekihiga ja sellele valatakse vett.

CIA spetsialistid, kes on seda enda peal järele proovinud, väidavad inimese vastupanuvõimeks keskmiselt 14 sekundit. Al ­Qaeda üks vintskemaid liikmeid Khalid Sheik ­Mohammed (New Yorgi terrorirünnaku väidetav arhitekt) hämmastas ülekuulajaid, sest suutis vastu panna kaks ja pool minutit. Aga siis ladus temagi kogu tõe välja.

Just uppumise simulatsiooni jälgimises ongi Guardiani artiklis luurearste süüdistatud, sest vangidele pandi külge seade, millega mõõdetakse hapnikutaset veres. Artiklis on toodud ka viide Rahvusvahelisele Punasele ristile, kelle valduses on “top secret” dokument, milles kirjeldatakse CIA meedikute kohustusi.

Hästi lühidalt öeldes peavad arstid jälgima vangidele tekitatava füüsilise ja psüühilise stressi taset. Doseerida tuleb täpselt nii palju, et ta ära ei sure ega lähe hulluks.

Kui selline piiride kompamine on nimetatav inimkatseteks, siis on asi tõesti vastuolus 1947. aasta Nürnbergi koodeksiga. Nimetatud koodeks võeti vastu sõjakurjategijate üle peetud tribunali tulemusena.

Selles on kümme punkti ning juba kahe esimese lugemisest piisab CIA arstide üle otsuse langetamiseks: esimese punkti kohaselt peab eksperiment toimuma katsejänese vabal tahtel, punkt kaks ütleb, et eesmärgiks peab olema ühiskonna hüvangut soodustavate andmete saamine, mis on kättesaamatud muude meetoditega ning ei ole juhuslikud või tarbetud (viimaste sõnade tähendusest arusaamiseks tuletagem meelde, et SS-arstid lõikusid oma ohvreid katse-eksituse meetodil).

Kummalisel kombel annab koodeksi 2. punkt CIA ülekuulamispraktika kaitsjatele teatud argumendid. Mitte meditsiinilised, vaid julgeolekulised. Sest mis on “andmed ühiskonna hüvanguks”?

Ühendriikide endine asepresident Dick Cheney on karmide ülekuulamismeetodite õigustamise võtnud oma südameasjaks. Cheney kohaselt tehti seda Ameerika julgeoleku tagamiseks. Cheney ei kiida heaks praeguse administratsiooni samme piinamise lõpetamiseks ning asjaosaliste karistamiseks. Tema arvates võib see viia selleni, et luureametnike söakus väheneb. Cheney arvates peab agressiivseid meetodeid viljelevaid ametnikke tänama, et Ühendriike pole viimase kaheksa aasta kestel tabanud uued terrorirünnakud.

Piinamist õigustatakse ka ajafaktoriga. Kui aega on laialt käes, siis võib vangilt vajaliku info välja meelitada vestluste ja peene psühholoogilise mänguga.

Ent terrorismivastases sõjas pole alatasa aega.

Aga ka sellele kõlab vastuväiteid just erialaringkondadest. Ülekuulatavate piinamine ja hirmutamine võib viia selleni, et enda päästmiseks hakatakse jumal teab mida kokku luuletama. Siin tuuakse näitena juhtum al Qaeda sõjalise instruktori Ibn al-Shaykh al-­Libiga, kes tabati 2002. aastal Afganistanis. Pärast kahenädalast töötlemist pajatas al-Libi oma ülekuulajatele, kuidas tema mehed käisid Iraagis keemilise relva õppustel. Iraagiga sõjaliselt arveid õiendada tahtnud ­George Bushi administratsioon toetus hiljem nendele andmetele. Aga Iraagist ei leitud keemilist relva ega suudetud tõendada režiimi sidemeid al Qaedaga.

Seega ei tulene piinamisest mitte ainult moraalsed, vaid ka funktsionaalsed probleemid. Põhiline mure on aga, et CIA ülekuulamismeetodi te laialdane arutamine on USA-le suhtekorralduslik katastroof. Al Qaeda propaganda-kassile on taas hiir suhu jooksnud.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.