Mõtlemiseks: Tingimusteta põhisissetulek

„Põhisissetuleku juurutamine muudab põhjalikult arusaamist palgatööst ja tööpuudusest.“

Põhisissetuleku ehk kodanikuraha juurutmine on juba mõnda aega olnud poliitikute päevakorras. Hiljuti kutsus isegi president Köhler üles „teatud liiki põhisissetuleku“ üle järele mõtlema. Seejures on ettepanekud üksteisest selgelt erinevad.

Arutelu all on väga erinevad ettepanekud: radikaalne versioon, mis muudab sügavalt juurdunud arusaamu tööst ja sissetuleku jaotumisest, ning „kergemad versioonid“, mis erinevad Agenda 2010-st ja eelkõige Hartz IV-st ainult vähema bürokraatia ja kontrolli poolest. Kõige kaugemale minevat versiooni, nõndanimetatud „tingimusteta põhisissetulekut“ esindavad „Netzwerk Grundeinkommen“ ja prof. Götz W. Werner, ettevõtte dn-drogerie markt asutaja ja tegevjuht (vt. kõrvalolevat intervjuud).

„Niisugune reformipüüdlus on hädavajalik ja peaaegu möödapääsmatu.

„Tingimusteta põhisissetulek“ tähendab maksudest finantseeritavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal üksikul kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et kannatab puudust, ning ilma, et ta oleks kohustatud tööle minema. Põhisissetulek on kindlustatud kõikidele ühiskonna liikmetele. „Iga kodanik“ tähendab: mehed ja naised, lapsed ja vanad, töötud ja sissetulekut omavad – loomulikult nii ühiskonna kehvikud kui ka miljonärid.

Sellise „tingimusteta põhisissetuleku“ mõju oleks pöördeline: näiteks kaotaks palgatöö oma juhirolli sissetulekuallikana nr. 1. Kui põhisissetulek oleks piisavalt kõrge, siis ei oleks meil enam töötasusõltlasi. Inimesed hakkaksid tööl käima siis, kui nad sooviksid rohkem kulutada, kui põhisissetulek võimaldaks, või siis, kui nad ise sooviksid pühenduda mõtestatud tegevusele. Tagajärjed sotsiaalpoliitika vallas oleksid tohutud: paljud senised kehtivad sissetuleku ümberjagamise skeemid võiksid täielikult või osaliselt kaduda – sotsiaalabi, lastetoetus, õppe- ja teadusstipendiumid ning paljud teised. Vastupidiselt Hartz IV-le ei ole „tingimusteta põhisissetuleku“ puhul nõutav tõestada puudusekannatamist; samuti ei ole nõutud uuesti tööle asuda ega esmalt perekonna või leibkonna liikmete abi kasutada.

Teised mudelid, mida samuti nimetatakse kodanikurahaks või põhisissetulekuks, sisaldavad ka tingimuste loetelu. Näiteks FDP poolt koostatud (vastu võetud?) „liberaalse kodanikuraha“ mudel, mis on pigem kombineeritud töötasu mudel. Kõikide nende algatuste puhul, kaasa arvatud presidendi poolt toetatav „Magdeburgi mudel“, on ühine see, et need on suunatud ainult töötute või madala kvalifikatsiooniga ja väikesepalgaliste piirkondade abistamiseks. Abi saamine on ka seotud kohustusega pakutav töö vastu võtta.

„Tingimusteta põhisissetuleku“ rakendamiseks on kõigepealt vaja aru saada sellest, et niisugune reform on hädavajalik ja peaaegu vältimatu, sest kestev ja kiire areng tehnoloogia ja teaduse edusammude näol viib eelolevatel aastatel järjest suureneva töökaotuseni.

Milliseid muudatusi tooks kaasa „tingimusteta põhisissetuleku“ rakendamine? Esiteks võib inimeste suhtumine palgatöösse ja oma elukutsesse, aga ühtlasi ka (palga)tööpuudusesse põhjalikult muutuda. Pealesunnitud tööpuuduse kõrvale tekib vabatahtlik tööpuudus. Toimetulekuga seotud hirm töökoha kaotuse ees väheneb oluliselt. Tööaja ja töötingimuste osas on võimalik tööandjaga peaaegu võrdsel tasandil kokku leppida. Paraneb töötajate motivatsioon. Palju rohkem palgatöölisi ja teenistujaid otsustavad asutada oma ettevõtte, et hakata ellu viima omaenda äriideed, sest põhisissetuleku tõttu on sellega seotud riskid väiksemad. Teised eelistavad palgatööle ühiskondlikku tööd.

Kuidas muutuks teie elu põhisissetuleku rakendudes? Küsige seda ometi iseendalt või inimestelt teie ümber.

Günter Sölken
Netzwerk Grundeinkommen eestkõneleja

Dr. Benediktus Hardorp, majandusuurija ja maksunõustaja, kauaaegselt tegev maksuerialakomisjonis Majandusuuringute Instituudis.

Prof. Götz W. Werner, ettevõtte dm-drogerie markt asutaja ja tegevjuht, muu hulgas GLS Gemeinschaftsbank eG ja GLS Beteiligungs AG järelevalvenõukogu liige.

„Mõtle radikaalselt ja tegutse sammhaaval.”

Kas tingimusteta põhisissetulek võiks aidata lahendada tööpuuduse probleemi? Kas see võiks luua vaba ruumi teistsugusele arusaamale tööst? Ja kuidas oleks võimalik seda kõike finantseerida? Bankspiegel küsitles sellel teemal Dr. Benediktus Hardorpi ja Prof. Götz W. Wernerit.

„Kaasinimeste abistamine saab olema tuleviku tööpõlluks.

Härra Prof. Werner, Te olete oma firmas dm-drogerie markt viimastel aastatel loonud tuhandeid töökohti. Samal ajal ütlete Te, et see ei ole ettevõtte eesmärk. Kuidas peaks seda mõistma?

Prof. Götz W. Werner: Meie eesmärk on leida oma toodetele võimalikult palju kliente. Kui me oleme selles osas edukad, siis kasvab samaaegselt klientide arvu suurenemisega ka meie töö maht. Siis vajame me inimesi ja tootmisvahendeid, kes selle tööga hakkama saaksid. Töö tekib initsiatiivi tulemusena. Kui meie ettevõtte kasvamise käigus luuakse töökohti, siis on see tagajärg ja näitab seda, et klientide poolehoid on tõusnud.

Tööpuuduse probleemi käsitletakse Teie arvates täiesti valesti.

Werner: Jah, kui räägime majandusest ja ühiskonnast, siis valitseb meie mõtlemises tööpuuduse teema. Tegemist on iganenud mõttemalliga, mis puudutab palgatööd. Ja sellega, et riigieelarvet finantseeritakse peamiselt tulumaksust. Kui me seda mõttemallide pundart kahtluse alla ei sea, siis peamegi hoolitsema selle eest, et palgatöö osakaal ei väheneks. Vastasel korral variseks kokku maksudele toetuv majandusmudel. Selles mõttes on tööpuudus täiesti aktuaalne teema. Probleem on aga selles, et seda teemat ei ole tõsiselt uuritud. Patsienti püütakse ravida ilma, et tegeletaks haiguse põhjustega.

Milline on Teie jaoks kaasaegne arusaam tööst?

Dr. Benediktus Hardorp: Initsiatiivide vaba areng ja nendest elatumine. Sellisel juhul võib mõista oma sissetulekut kui näiteks midagi, mis paneb inimese olukorda, kus ta peab hakkama ilmutama initsiatiivi. Siis saab töö täiesti teise iseloomu. Siis on see iseenda poolt valitud ega kujuta endast teiste poolt peale pandud koormat.

Tööpuudusel on kaks olulist tagajärge: see raskendab meie ühiskondliku süsteemi finantseerimist ja mõjub masendavalt neile, keda see tabab. Kuidas aitab Teie kontseptsioon siin edasi?

Werner: See on seotud meie käsitlusega tööst. Tööd võib jagada kaheks valdkonnaks: esiteks töö loodusvarade ja mateeriaga. Möödunud aastatuhandetel kogesime me pidevat puudust inimeste materiaalse varustatuse osas; juba mõned aastakümned peab siin aga rääkima pigem üliküllusest. Selle eest võime tänada loodusteadusel põhinevat tehnoloogilist progressi ja selle tulemusena alanud tööstusrevolutsiooni. Masinad ja meetodid võtavad meilt täna ära tohutu hulga tööd.

Tohutusuurt vajadust tunneme me edaspidi teise valdkonna järele, milleks on töö inimestega. Ma tähistan seda üldmõistega kultuuritöö – niisiis näiteks haridus, kasvatus ja sotsiaaltöö. Samuti, pidades silmas demograafilist arengut, kasvab see vajadus tohutult. Kuid siin ei ole võimalik lihtsalt ratsionaliseerida, kuna tegemist ei ole tehnilise tööjõudlusega, vaid inimestevahelise abistamisega. See on tuleviku tööpõld. Tänu mõttemallile palgatööst ja tõsiasjale, et kogu ühiskondlik süsteem ja standardid sellest lähtuvad, paistab see teine töö meile peaaegu (hinnalt) kättesaamatu…

… kunstlikult kättesaamatuks muudetud…

Werner: … jah, täpselt, me oleme nii-öelda mõttevanglas. Selle lahtimurdmine on esmajoones meie põhisissetuleku-initsiatiivi ülesandeks. Tööpuuduse mõiste on tegelikult kunstlik mõiste. Need inimesed ise, kes täna on definitsiooni kohaselt töötud, teevad tööd ja annavad osaliselt väga väärtusliku panuse ühiskonna hüvanguks, näiteks lapsehoidmise vallas – või eakate eest hoolitsemisel. Sellise töö väärtust me tihti üldse ei märka.

„Oma olemuselt on tööpuudus edu tunnus.

Meie ühiskondlikud süsteemid ja kokkulepped lonkavad tehniliste võimaluste tagajärjel?

Werner: Jah, ja me elame selles mõttes paradiisiseisundis, et meie kultuuripiirkonnas ei esine enam elulisi puudusi. See on meie jaoks täiesti uus kogemus. Kõik meie ühiskondlikud ebakohad tulevad sellest, et me püüame lahendada näilist probleemi iganenud meetodite abil.

Ütlus, et me elame paradiisiseisundis, teeb selgeks, missuguses maailmajaos me elame ja millisel määral on meie tootlikud jõud arenenud.

Hardorp: Oma olemuselt on tööpuudus edu tunnuseks. Inimesed võivad endale uue ülesande otsida, sest meid vabastatakse paljudest töödest. Aga me ei kasuta neid võimalusi. „Me sureme nälga” – nagu ütleb Goethe Faustis – „külluse keskel.” Me arvame, et me oleme ebapiisavalt varustatud, kuigi meil on rohkem, kui me eluks vajame.

Majandusel kui jaotussüsteemil on ju ülesanne viia kokku inimeste võimed ja vajadused. Kas praegusel hetkel kogeme me, vähemalt osaliselt, selle süsteemi kokkuvarisemist?

Werner: Mina näen seda veidi teisiti. Majanduse ülesanne on varustada inimesi kaupade ja teenustega. Jaotussüsteemiks seevastu on ühiskond. Ühiskonnal on pädevus kindlustada kodanikele sissetulek, vähemalt tänases täieliku tööjaotuse olukorras. 100 aastat tagasi elatus Saksamaal veel 40% rahvastikust põllumajandusest – nad varustasid ennast ise. Meie mõttemudel tuleb sellest ajast. See peab muutuma.

Kuidas näeb välja Teie idee tingimusteta põhisissetulekust?

Hardorp: Täna on palju ühiskondlikke ümberjaotusskeeme: lapsetoetus, töötuskindlustus, pensionikindlustus ja nii edasi. Põhisissetuleku idee on koondada need süsteemid ühte ja võimaldada igale inimesele tingimusteta põhisissetulek.

Mida see konkreetselt tähendab?

Werner: Idee on: Iga inimene saab põhisissetuleku, mille suurus sõltub inimese vanusest. Selle haripunkt on võib-olla 35 ja 50 eluaasta vahel, siis see uuesti langeb. Kuni 18. eluaastani on see alaealise vanemate või hooldaja käsutuses.

Milline mõju oleks sellisel põhisissetulekul?

Werner: Täna ei ole enamusel töövõtjatest töökohta, vaid nad elavad õnnetus olukorras, omades ainult sissetuleku-kohta. Nad tegeleksid ammugi millegi muuga, kui saaksid seda endale rahaliselt lubada. Sellega kaasnevad tihti psüühilised häired, depressioonid, lühidalt: puudulik eluväärikus. Seda saaks garanteeritud põhisissetulekuga vältida. Ja kujutlege, et võite usaldada, et teil on pensionieas õigus saada kindlat sissetulekut. Samuti abielulahutuse puhul oleks põhisissetulekuga kõik lihtsam. Me hakkaksime elama teistsuguses ühiskondlikus kliimas.

Põhisissetulekut saaks järelikult igaüks, sõltumata sellest, kas ta töötab või mitte?

Werner: Jah, täpselt, iga riigikodanik saab oma põhisissetuleku ja täiendavalt võib ta vabalt juurde teenida.

Kas Teie põhisissetuleku mudel on kompromiss palgatöö tänase olukorra ning töö ja sissetuleku täieliku lahkuviimise vahel?

Hardorp: Loomulikult. Põhisissetulek on esimene samm, mis võimaldaks lõdvendada töö ja sissetuleku vahelist surnud punkti jõudnud vahekorda. Sellelt aluselt võib siis alata areng, mis viiks mõlema järjest selgema lahutamiseni teineteisest. Põhisissetulek ei kujuta endast veel täielikku lahendust töö ja sissetuleku teemale – kuid avab tee selles suunas.

Millistest allikatest põhisissetulekut finantseerida?

Hardorp: Üks allikas meil juba on: 720 mld EUR aastas – enne nimetatud ühiskondlik ümberjaotussüsteem. Selle raha laialijagamine toob täna kaasa kaugelt üle 100 mld EUR halduskuludena. Umbes poole sellest võiksime me kokku hoida. Kui te näiteks need umbes 800 mld EUR 80 miljonile kodanikule jagate, siis võiks igaüks saada üle 830 EUR kuus. Kui kõrgeks põhisissetulek tegelikult kujuneb, see on ühiskondliku kokkuleppe küsimus.

Werner: Meie idee teine osa on finantseerida vastavad väljamaksed tarbimismaksu kaudu. Kõik teised maksud, kaasa arvatud tulumaks, jääksid ära. See oleks lihtne ja arusaadav: te maksate oma maksud siis, kui te oma raha välja annate.

Saksamaa ettevõtjate maksukoormus väheneks mitmete äralangevate maksude tõttu niivõrd, et nad saaksid oluliselt soodsamate hindadega toota?

Werner: Ettevõtjate väärtusloomise jõudlus ja investeeringud vabastatakse tarbimismaksust. Täna on investeerimine maksude tõttu moondunud. Seda on näha näiteks paljude mahakandmiste läbi laostumiste puhul, mis ei ole tekkinud mitte majandusliku mõtlemise tõttu, vaid maksude säästmise maania tulemusena. Tarbimise maksustamise puhul seda enam ei oleks. Saksamaast saaks investeeringute paradiis. Ettevõtjad saaksid maksukulusid kokku hoida, hinnad vastavalt langeda.

Hardorp: Tarbimismaks edendab meie sisemaist tootlikkust, sest eksport on sellest vabastatud. Ja impordile kehtib see maks samal määral nagu sisemaisele toodangulegi.

Kas eksport muutub ka odavamaks?

Hardorp: Jah, sest praegu me ekspordime kulude mõttes ka meie ühiskondlikke elustandardeid. Ka kõige väiksemad arengumaad, kes meie tooteid ostavad, maksavad neid kinni. Globaliseerumise seisukohast on see lihtsalt ebaaus.

Selline tarbimis- või käibemaks peaks väga kõrge olema. Kas hinnad sööstavad siis lakke?

Werner: Kodanike maksukoormus ei suurene maksusüsteemi ümbersuunamise tulemusena tulumaksult tarbimismaksule, vaid jääb põhimõtteliselt samaks. Sest kõik, ka tuluga seotud maksud ettevõtlusvaldkonnas, sisalduvad juba täna peidetult hindades ning tarbijad maksavad need kinni. See muutuks ainult läbipaistvamaks – täna on maksumäär, kaasa arvatud sotsiaalmaks, peaaegu 50% meie üldväärtusloomest???.

„Igaüks saab põhisissetuleku ja võib vabalt lisa teenida.

Te ütlete, et meie tänane maksusüsteem on mineviku peegeldus.

Werner: Tänane maksusüsteem, millest erandi moodustab käibemaks, on pärit naturaalmajanduse aegadest. Seal oli see ka sobiv. Kui talu asus lõunapoolsel mäeküljel, siis olid seal paremad tingimused kui talunikul, kelle põllud ja maatükid asusid põhjaküljel. Sellepärast pidid need, kes ennast kõige paremini majandada suutsid, ka ühiskonna heaks kõige enam tegema. Sealt tekkis tulumaksu alge. Täna vajame me rohkem neid meetodeid, mille abil maksustada teiste heaks töötamist tööjaotuse tingimustes. Siis on see absurdne, sest kui ma sõltun teiste töövõimekusest, miks ma siis peaksin neid koormama? Tulumaksu vahetamine kulude maksustamise vastu on muutunud tootmisolukorra vältimatu tagajärg.

Kuidas on lood maksuõiglusega? Ühtse käibemaksu kehtestamisel on rikkad ebaproportsionaalselt vähe maksudega koormatud.

Werner: Rikkad kasutavad suurema osa kaupades ja teenustest (???), kui vaesed, ning maksavad siis ka rohkem tarbimismaksu. Kes rohkem tarbib, maksab rohkem maksu – samuti asjaoludel, et veel kõrgemad määrad on kehtestatud luksusmaksu näol.

Hardorp: Tegelikult hoolitseb tarbimismaks esmakordselt õigluse eest, millest me tulumaksu puhul ainult unistame. Tulumaks ei ole õiglane, kuna me ei tea, kas need, kes maksu maksavad, peavad ka maksukulusid kandma. See on teoreetiline õiglus paberil. Ettevõtjana kannate ju need maksud, mis tulenevad teie ettevõtlustegevusest, hindadesse üle. Lõpptulemusena maksavad hindadesse peidetud makse ikkagi tarbijad. Meie ajal on juba põhiliselt alati tegemist tarbimismaksuga, kuna majanduslikult ei saagi teisiti olla.

Nüüd on aga nii, et rikkam annab tarbimiseks väiksema osa sissetulekust kui vaesem. Nii kannab ta ikkagi väiksemat maksukoormust.

Hardorp: Jõukas kannab suuremat maksukoormust ka siis, kui ta väiksema osa tarbimiseks kulutab, kui vaene. Siis tähendab see ainult, et ta esialgu säästetud osalt oma sissetulekust maksab maksu mõnel hilisemal ajal – nimelt siis, kui ta selle kulutab. Kui ta seda mitte kunagi ei kuluta, siis vastutasuks loobub ta oma saavutustest (???). Need tulevad reaalselt kõikidele teistele kasuks.

Kui igaüks saab põhisissetuleku, kas siis ei tule puudu saavutusajendist?

Hardorp: Missugune inimesepilt on selle taga, kui räägitakse saavutusajendist? Meie räägime initsiatiivist – see on vastand väljastpoolt juhitavale ajendile.

Kas reaalsuses ei ole asi siiski selles?

Werner: Ma olen paljudelt inimestelt küsinud, kas nad läheksid täiendavalt tööle, hoolimata põhisissetulekust. Seni on veel kõik vastanud kindla „jah”-ga. Miks ei nõustuta sellega, et ka kaasinimesed niimoodi otsustavad? Meie tänase ühiskonna probleem on selles, et enamik inimesi on endast teistsugusel ettekujutusel kui oma kaasinimestest.

„Me hakkame elama teistsuguses ühiskondlikus kliimas.

Kas niisugust põhisissetulekut on võimalik rakendada isoleeritult Saksamaal?

Werner: 1968. aastal kuulus Saksamaa esimeste maade hulka, kes võtsid kasutusele käibemaksu. Vahepeal on see leidnud jäljendajaid. Teistes Euroopa maades on käibemaksumäärad palju kõrgemad kui meil, Rootsis ja Taanis näiteks 25%.

Hardorp: Rootsis on juba ka teatud põhisissetulek – ja majandustõus.

Werner: Muutused ei saa loomulikult toimuda üleöö. Me saame aga nüüd selles suunas teele asuda: alandada aeglaselt tuludel põhinevaid makse, tõsta niisama aeglaselt tarbimismaksu ning viia sisse tingimusteta põhisissetulek, mille suurus on võib-olla esialgu võrdne praeguse töötuabiraha II-ga (???). Peame ainult alati hoidma silme ees Põhjanaela, läbimõeldud eesmärki, ja selles suunas liikuma.

Kui skeptiline peaks olema omaenda suurte edusammude suhtes?

Hardorp: Skepsist ei pruugi üldse mitte olla, kuid mitte kunagi ei tohi kaotada julgust. Peab radikaalselt mõtlema, kuid sammhaaval tegutsema – vastasel korral jõuame seisakuni. On vaja pidevalt olla uuendamis- ja ideedeprotsessis, muidu sünnivad dogmad ja tapetakse tegelikkus. Ühiskondlikud arvamused peavad välja kujunema ühiselt loodud konsensuse tulemusena, muidu oleks raske üldse midagi muuta.

Werner: Oma ettevõttes pean ma kinni järgmisest põhimõttest: „Visa pingutustes, tagasihoidlik edulootustes.” Seoses põhisissetuleku ideega tähendab see: Kui vaimne maailm, millega me targalt arvestame (???), on huvitatud sellest, mille poole me püüdleme, siis asjad nii ka teostuvad.

Vestlust juhtis Stephan Rotthaus.

Arvud ja faktid põhisissetuleku teema kohta

•    Kogu ühiskondlik võimsus??? (näiteks haigus- ja pensionikindlustus, töötoetus???, ametipension, sotsiaalabi) Liitvabariigis moodustab rohkem kui 720 mrd EUR aastas. Jagatuna 82 milj liidukodanikule, moodustab see juba täna 730 EUR kuus inimese kohta. Allikas: Tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse liiduministeerium, Bonn, 2002. aasta vääringus, märts 2005 seisuga.

•    Võrdluseks: Aastal 2005 oli Saksamaa siseriiklik kogutoodang 2 246 mrd EUR ehk 27 230 EUR elaniku kohta ning rahvuslik sissetulek oli 1 684 mrd EUR, mis vastab 20 420 EUR suurusele sissetulekule elaniku kohta.
Allikas: Statistisches Bundesamt Deutschland, 22.02.2006

•    Saksamaal on umbes 5,0 milj töötut, 2,9 milj regulaarse toimetulekutoetuse saajat ning 16,6 milj vanaduspensionäri (võimalik on topeltarvestus).
Allikas: Statistisches Bundesamt, 28.02.2006 ja 31.12.2004

•    Käibemaks Saksamaal: 16%. Selle määra suuruse poolest on Saksamaa koos Hispaaniaga riikide seas eelviimasel kohal. Taanis ja Rootsis on käibemaksumäär 25% lähedal.
Allikas: Rahanduse liiduministeerium, 2005.

Idee ajalugu

•    Garanteeritud põhisissetuleku kontseptsiooni formuleerisid juba Joseph Carlier („Solution of the Social Question”, Brüssel 1848) ja Josef Popper-Lynkeus („Die allgemeine Nährpflicht als Lösung der sozialen Frage”, Leipzig 1912).

•    Ainult see, kellel on „õigus laiselda”, saab olla võrdne ja vaba, nagu sotsialist Paul Lafargue. 19. sajandi lõpus oli ta esimene, kes nõudis igaühele põhikindlustuse õigust.

•    Riikliku põhisissetuleku idee negatiivse tulumaksu vormis järeldub majandusteadlase Milton Friedmani ettepanekutest, debatist USA sotsiaalreformi teemal, 1970. aastal.

•    1989. aastal võeti Lafargue’ idee uuesti üles, sellest ajast peale on Saksamaal arutletud erinevate mudelite üle.

•    Ühendus 90/Roheliste poolt kaitstav tööalane põhikindlustus/põhisissetulek sisaldab põhisissetulekut kõikidele töövõimelistele kodanikele individuaalsel alusel. See peab põhimõtteliselt sõltuma sissetulekust ja varast ning võimaldama osalust ??? ühiskonnas.

Edasine informatsioon

•    Netzwerk Grundeinkommen on moodustatud eesmärgiga edendada majanduslikku, poliitilist ja ühiskondlikku arutelu põhisissetuleku ettepaneku teemal: www.grundeinkommen.info
Postiaadress:
Netzwerk Grundeinkommen, c/o Günter Sölken, Allerstrasse 18, 12049 Berlin
kontakt@grundeinkommen.de

•    Suurem hulk viiteid sellel teemal:
www.archiv-grundeinkommen.de

•    Lähemalt Prof. Götz W. Werneri initsiatiivist: www.unternimm-die-zukunft.de

•    Basic Income Earth Network, Netzwerk Grundeinkommen’i ??? (Pendant) rahvusvahelisel tasandil: www.etes.ucl.ac.be/BIEN/BI/Definition.htm

•    Šveitsis on põhisissetuleku initsiatiivgrupp algatanud postkaardiprojekti??? (Postkartenaktion): www.initiative-grundeinkommen.ch

•    „Liberaalse kodanikuraha” teemal veel: www.fdp-fraktion-bochum.de/aktuelles

Kadrioru heaolukeskus

Loe veel: Põhisissetulek ja valimiskartulid

IMF ja Euroopa Liit alustavad “võlamaksu” abil pangakontode röövimist

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) koos Euroopa Liiduga plaanivad kohustuslikku sundmakset, esialgu – 10% kõigilt EL-i kodanike pangahoiustelt. IMF ütleb, et eurooplased saavad valida, kas kohustuslik maks või vara devalveerimine läbi inflatsiooni. See hoiustajate raha sundvõõrandamine viiakse läbi jällegi pankade päästmiseks. Suurpangad on halvasti majandatud, eriti aastatel 2007..2011 ja sisuliselt kasumiahnuses ennast “lõhki laenanud” ning koormatud halbade laenudega riikidele. Nüüd soovitakse, et hoiustajad tuleksid pankadele appi. Seda 10% hoiustest ei paluta, vaid lihtsalt konfiskeeritkse, nii nagu seda tehti prooviks juba Küprosel.

Arvata võib, et seekord ei lähe maksustamise alla hoiused üle 100 000 euro, vaid eranditult kõik hoiused nii avalikus- kui ka erasektoris. Üleilmne finaseliit plaanis sellist hoiuste konfiskeerimist viimasel G-20 tippkohtumisel ja see kavatsetakse ellu viia juba 2014. aastal. Samuti on plaanis rakendada rangeid meetmed, et ükski pangaarve omanik ei saaks sellest sundmaksust kõrvale hoida.
Sundärastamise läbiviinine ei tähenda aga midagi muud, kui ebaõnnestunud finantssüsteemi ajutist päästmist, et see siis veelgi suurema katastroofiga hiljem kokku kukuks.

Sellist makset-konfiskeerimist on juba rakendatud mõnel pool Euroopas Esimese maalilasõja järgsetel aegadel, nii et siin maailmas ei ole midagi uut. Kõik peaksid teadma, millise katastroofiga see maailmale lõppes.
See on veel tugev poliitiline sõnum ja tähendab tegelikult fašistliku korra väjakuulutamist Euroopa Liidus.

Rahvuslane

Teadlased: teemaks on Eestis möödapääsmatu

Eestis rahastatakse teede korrashoidu ja uute teede ehitust peamiselt kütuseaktsiisist, samas on Euroopas trend üha enam teemaksu suunas. Ka Eestis võiks võtta kasutusele teemaksu, leiavad teadlased.

Aktsiisirrahast ei piisa ja lähikümnendil kaob tee-ehitusprojektidele ka Euroopa Liidu toetus. Ka Eesti võiks kasutusele võtta teemaksu, leiab Säästva Eesti Instituudi vanemekspert Mari Jüssi, kelle sõnul on see maks meil möödapääsmatu. “Meie instituudi tööd on näidanud, et aktsiis on ammendunud, see ei ole õiglane maksustamisviis,” kommenteeris Jüssi ERRi raadiouudistele. “Arvan, et Eesti võiks auto aastamaksu või registreerimismaksu mõnes mõttes vahele jätta. Meil on piisavalt väike riik, et nutikat teekasutustasu kiiresti kasutusele võtta.”

Rahandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist öeldi ERRile, et nemad ei toeta teekasutusmaksu. Samuti ei ole kavas seda kehtestada. Küll aga on teemaksustamisteemalisi algatusi tegemas Euroopa Komisjon.

Äripäev

Maksud Eestis

Valge Maja andis USA valitsusasutustele sulgemiskorralduse

USA presidendi Barack Obama administratsioon andis esmaspäeva viimastel minutitel föderaalasutustele korralduse alustada riigieelarve nurjunud vastuvõtmise tõttu töö seiskamist.

«Ametid peaksid nüüd vahendite puudumise tõttu viima ellu korrapärase sulgemise plaanid,» teatas Valge Maja eelarvedirektor Sylvia Mathews Burwell kümme minutit enne tähtaega saadetud märgukirjas.

USA kongress pidanuks jõudma valitsuse rahastamises üksmeelele Washingtoni aja järgi esmaspäeval kella 23.59-ks (Eesti aja järgi teisipäeva hommikul kella 06.59-ks) ehk 1. oktoobril alanud uueks rahandusaastaks.

Vabariiklaste enamusega esindajatekoda sidus riigieelarve heakskiitmise Obama ravikindlustusreformi edasilükkamisega, mille presidendi demokraatide kontrollitav senat oodatult tagasi lükkas.

Burwell kannustas kongressi ajutist eelarvet vastu võtma.

Ilma riigieelarveta peavad sajad tuhanded föderaaltöötajad sundpuhkusele jääma. Riikliku julgeoleku struktuurid, teiste seas piirivalve, lennujaamade turvateenistus ja päästetöötajad, jätkavad tööd.

Obama hoiatas eile, et suure osa föderaalasutuste töö seiskumisel oleksid tõelised ja vapustavad majanduslikud tagajärjed tuhandete ameeriklaste jaoks.

Obama süüdistas ummikseisus vabariiklaste paremäärmuslikku tiiba.

Kahe eelmise USA valitsusasutuste töö seiskumise ajal, 1995. aasta novembris kuueks ja sama aasta detsembrist alates 21 päevaks, jäi sundpuhkusele umbes 800 000 föderaaltöötajat.

Postimees