Analüüs: Eesti meedia näitab Afganistanist väärastunud pilti

Õnne Pärl,
vabakutseline ajakirjanik
Eesti Päevaleht
8. märts 2010

„Ma kuulen iga päev sõna Afganistan, kuid ei tea sellest maast mitte midagi.” See on tavaline lause, mida ma kuulen Eestis, kui vestlus läheb riigile, kus ma olen koos abikaasaga pikemat aega tsiviilisikuna elanud. Afganistanist on Eesti meedias palju juttu, aga üsna ühes võtmes. Tahaksin arutleda Eesti meedia Afganistani-käsitluse üle, milleks olen vaadelnud Eesti Päevalehe ja Postimehe eelmise aasta viimase kolme kuu artikleid.

Eesti Päevalehes ilmus 52 artiklit – enamasti (Eesti) sõduritest, samuti poliitikute sõna-võtud. Veidi on juttu Afganistani sisepoliitilisest olukorrast – presidendivalimistest ja oopiumimajandusest. Kolm artiklit puudutavad Eesti tsiviilpanust: Helmandi haiglasse meditsiinitehnika saatmine, kirurg Tiit Meren ja eestlasest politseiametnik. Mõned uudised on ÜRO-st, samuti NATO ja Venemaa suhetest.

Eesti Päevaleht kirjutas ka Saksa kindrali tagasiastumisest, jätkates Kunduzi pommitamise teemaga, kus talibite röövitud kütusepaakide pihta visatud pomm tappis 123 inimest, neist 74 tsiviilisikut. Juhtumi kinni-mätsimise katse põhjustas suurt meelepaha Saksamaa avalikkuses.

Püha kolmainsus: Eesti sõdur, NATO, Taliban

Postimehes ilmus kolme kuu jooksul paberväljaandes 39 lugu. Sama palju lugusid ilmus ka Postimehe online-väljaande erirubriigis „Afganistan”: 17 lugu rubriigis „Eestlased Afganistanis”, seitse lugu rubriigis „Kaotused” ja 15 lugu rubriigis „Riigi areng”. Pea kõik lood keskendusid (Eesti) sõduritele, NATO-le ja Talibanile. Hästi võttis info kokku üks mu tuttav: „Ainult see info veel puudub, kuidas Eesti sõdur Afganistani s***b.”

Rubriik arengust pakkus uudisnuppe Bin Ladeni sugulastest, õhkimistest ja Talibanist. Postimees mainis Kunduzi pommitamisjuhtumi tagajärjena Saksa kaitseministri tagasiastumist.

Mõlemas ajalehes oli peamiselt juttu hukkunutest, rõhuasetusega koalitsioonivägedes hukkunutele. Paraku ei ole suurimad kannatajad Afganistanis koalitsiooniväed, vaid tsiviilelanikud. Aastatel 2001–2010 on hukkunud kokku 1612  koalitsioonivägede sõdurit, samal ajal kui ÜRO abimissioon Afganistanis (UNAMA) loendas ainuüksi 2009. aastal 2412 hukkunud tsiviilisikut. Tegelikud kaotused võivad olla veelgi suuremad: kui 2008. aastal andis konservatiivne UNAMA teada 2118 tsiviilisiku surmast, siis Afghanistan Rights Monitor loendas 3917 hukkunut.

Matusekroonika vs. riigi areng

Afganistani kajastamine kipub meenutama matusekroonikat. Kujutlegem näiteks, et Eestist rääkides teeks välismeedia juttu vaid maanteedel hukkunud eestimaalastest, kõik muu poleks mainimisväärne. Ometi ei ole olukord Afganistanis tervikuna elamiskõlbmatu, nagu üritab maalida meedia.

Meedia hinnangul on peamine küsimus Afganistanis turvaküsimus. Tegelikult varieerub turvaküsimuse tähtsus piirkonniti kardinaalselt. Kui Kandaharis (Lõuna-Afganistan) on turvaküsimus põletav teema, siis Bamiani provintsi (Afganistani keskosa) elanikud turvaküsimustega oma pead ei vaeva.

„Kas sa tõesti ei karda oma abikaasa pärast?” küsitakse minult tihti. Ei karda. Tean omast kogemusest, kuivõrd on pealinnas Kabulis turvareeglid üle paisutatud. Kabulis viibides elame afgaani perekonna õuemajas, kus polegi valvureid. Üksi olles peatub abikaasa kolleegide üürimajas, kus elab ka relvastamata aednik.

Mis probleemid vaevavad afgaane?

The Asian Foundationi korraldatud üleriigilisest küsitlusest saab teada, et riigi kui terviku seisukohalt vaadates näevad afgaanid tõesti peamise probleemina turvatunde puudumist. Aga kohapealse elu kontekstis platseerub turvaküsimus viimaste hulka. Kõige põletavamad küsimused on afgaanide hinnangul hoopis teed, elekter, vesi (nii joogivesi kui ka niisutussüsteemid); järgnevad haridus ja tervishoid. Nii oleks afgaani seisukohalt hoopis olulisem teha juttu sellest, missugune on areng.

Kui jälgida Eesti meediat, toimub areng peamiselt Kandaharis, kuhu Eesti on annetanud meditsiinitehnikat, kus töötab üks meditsiiniekspert ja töötas üks kirurg. See on suurepärane, et Eesti riik aitab Afganistani tervishoiuküsimustes. Kui aga Eesti arenguabi kirjeldus on ainus info Afganistani ülesehitusest, siis on tegu nihestatud pildiga. Näiteks: ainuüksi Swedish Committee for Afghanistan annab tööd 5500 afgaanile, jõudes 1,2 miljoni abivajajani 17 provintsis.

Eri hinnangutel on 40–60% abirahast halvasti kasutatud, ometi jõuab mingi osa abist ikkagi abivajajani. Olen näinud projekte, mis tegelevad äärealade või vähemuste koolidega, ämmaemandate ja veterinaaride ettevalmistamisega, tänaval töötavate või puudega lastega, tammide ja niisutuskanalite rajamisega, taasmetsastamisega, restaureerimisega, kalligraafia ja keraamikaga.

Eesti meedia ei näi arenguteemade vastu laiemalt huvi tundvat. Eelmisel aastal käis üks tuntud eesti reporter Afganistanis. Võõrustaja, kogenud abiorganisatsioon, näitas ajakirjanikule mitmesuguseid abiprojekte. Paraku oli ajakirjaniku seisukoht, et ükski teemadest ei paku lugejatele huvi. Eesti lugeja saigi ajakirjaniku Afganistani reportaažis kostitatud vaid pikantsete seikadega ning säästetud igavatest positiivsetest teemadest. Reporterit võõrustanud organisatsioon otsustas aga järele mõelda, missuguseid ajakirjanikke on mõtet ringi vedada.

Kes räägivad eestlastele Afganistanist?

Jättes kõrvale tõlkematerjalid, on Eesti meedias välja kujunenud kolm n-ö Afganistani ekspertide gruppi: poliitikud, sõjaväelased ja ajakirjanikud.

Poliitikute sõnavõtud kuuluvad piinlikkust tekitavate lugude sarja. Õnneks ei võta fakte kontrollivad inimesed lauspropagandat tõsiselt, avastades moonikasvatuse tõusu pärast koalitsioonivägede sissemarssi või demokraatia võimatuse islamivabariigis. Jagan ühe endise Afganistanis võidelnud Nõukogude sõduri arvamust: „Iga kord, kui saabub teade järgmise Eesti sõduri hukkumisest Afganistanis, olen kimpus segaste tunnetega. Mõttetud, täiesti mõttetud surmad. Ma ei kujuta ette seda olukorda, milles on langenud sõdurite omaksed ja lähedased. Nende jaoks on see midagi rohkemat kui tragöödia. Samal ajal aga tunnen, kuidas minu sees midagi õige vastikult pöörab, kui kuulen poliitikuid ütlemas lauset: ta oli õige sõdur ja langes Eesti eest.

Teine grupp eksperte on Afganistanis teenivad sõjaväelased. Iga kord, kui julgen väljendada arusaama, et Eesti sõjaväelaste koht ei ole Afganistanis, saan kaela kurjade kommentaaride laviini. Ometi ei ole ma Eesti kaitseväe vastaline: mulle näib lihtsalt häbiasi, et Eesti mehed tuuakse poliitiliste mängude ohvriks. Kui Eesti sõjaväelased Afganistanis juba on, siis on muidugi loogiline, et nad saavad sõna meedias. Vastuolu tekib aga siis, kui sõjaväelased asuvad kirjeldama Afganistani tsiviilelu.

Afgaanide elustiili ekspert – Eesti sõdur?

Näiteks intervjueeris ajakirjanik Kadri Ibrus haavata saanud sõdurit Dmitri Petrovi. Huvitav oli lugeda kuni hetkeni, mil Petrov hakkas afgaanide elustiili selgitama: „Majad on mullast ja infrastruktuuri ei olegi, vett võetakse niisama kraavist.” Tegelikult on majad Afganistanis (põletamata või põletatud) savitellistest. Tarbevett võetakse tõepoolest kraavist või jõest, kuid joogivett eelistab afgaan võtta – kaevu olemasolul – kaevust.

Petrov: „Mees otsustab peaaegu kõike, aga naine teeb ainult tööd. Mitte raha eest, aga tema ülesandeks on kõik kodutööd ja laste kasvatamine.” Kui Helmandis, kus teenivad Eesti sõdurid, on avalikus teenistuses naine imeasi, siis põhjaprovintsides kohtab töötavaid naisi tihti. Puhkavat afgaanitari ei saagi aga sõdur näha, sest nad puhkavad koduseinte vahel.

Petrov: „Koolides õpetatakse lastele koraani ja see paneb juba kõik paika. Kui neil oleks haridus, oleks neil ka valik, nad saaksid mõelda oma peaga.”  Koraan, mida õpitakse alates teisest klassist, on hariduse osa. Tegu on islamivabariigiga, kus usust pöördumise karistus on surm. Perekonnapea otsustab ka ülikoolis käivate laste saatuse üle – noorel afgaanil puudub vaba valik.

Kui intervjueerija väitleks sõduriga, saaks lugeja targemaks. Kui aga toimetus selgitusi ei lisa, saab lugeja vildaka pildi. Siit jõuangi probleemi juurde: pole Afganistani teemat tundvaid asjatundlikke ajakirjanikke. Kui me vaatame spordireportaaži, siis me eeldame, et reporter teab rohkem kui vaatajad, sama eeldame ka majandus- või kultuuriajakirjanikult. Afganistani eksperdiks olemiseks näib piisavat korra sõjaväebaasis käimisest.

Miks huvituvad eesti ajakirjanikud vaid sõjateemast?

President Ilves ütles hiljutisel meediakonverentsil: „Kui poliitik sõidab Moskvasse Kremli poolt kinni makstud lennupileti ja hotellikohaga ning saab sealt raha või hinnalise kingituse, siis ma usun, et me kõik teame, mis juhtuma hakkab.” Sama põhimõte kehtib ajakirjanikele korraldatud Afganistani-reiside puhul – kui reisi korraldab kaitseministeerium või USA saatkond, on tulemus ette teada.

Lääne Elu ajakirjanik Ivar Soopan tegi oma ajaveebi 8. oktoobril 2009 sissekande „Propagandareportereid kutsutakse taas reisile”. Soopan selgitab, miks ta andis USA saatkonnale korvi: „Jah, rännata on ikka tore ja enamik inimesi ei satuks Afganistani kunagi, aga mind nii häirib see, kui USA saatkond või meie kaitsejõudude peastaap korraldavad nn turismireise kriisipiirkondadesse, kus Eesti on osaline. /- – -/ No kurat, see pole ajakirjandus. Masendav, kuidas sellisel moel avalikkusega manipuleeritakse. /- – -/ Reporterid pannakse sunnitud situatsioonidesse, nad kohtuvad ainult ette nähtud inimestega, nad ei tohi sammugi plaanitust kõrvale astuda – sellega saab korraga hunnikus lehtedes ühesuguse ja reisi korraldajale meelepärase kajastuse, mis mu meelest on puhas propaganda. Alles hiljuti tuli Afganistanist tagasi Postimehe ajakirjanik (Evelyn Kaldoja – Õ. P.), kes viibis seal koos Laaneotsaga, ehk siis saatis teda kui ihureporter. Millised lood sealt tulid? „Kaitseväe juhataja usub, et Afganistanist saab asja” (intervjuu Laaneotsaga); „Galerii: kaitseväe juhataja Ants Laaneots Afganistanis”. Nojah, oligi kõik.”

Sissekande juurde kirjutas ajakirjanik Evelyn Kaldoja selgituse. Analüüsin seda, sest minu kui Afganistanis elanud ajakirjaniku vaatepunktist on tegu intrigeeriva mõtteviisiga.

Resümeerin: esiteks, on huvitav teada, mida Eesti riigi esindajad välismaal teevad. Teiseks, ajakirjaniku kaasa võtnud pea-staap seadis vaid ühe piirangu – ei tohi pildistada surnuid ega haavatuid vastu nende tahtmist. Kolmandaks, kirjutades Eesti üksustest, on tal kasulik üksusi ja nende töötingimusi näha.

Kes on ikkagi Afganistanis otsustajad?

Neljandaks, tuleb suhelda otsustajatega: „Reportaaž afgaani lambakarjuse elust on loomulikult teine žanr. Võib arvata, et kõrval täisvarustuses seisev NATO sõdur mõjutab jutu sisu märkimisväärselt, samas ei maksa tollelt afgaanilt oodata eriti pädevaid hinnanguid ISAF-i (rahvusvahelised julgeolekujõud Afganistanis – toim) strateegia kohta ka siis, kui ühtki sõdurit läheduses ei seisa.”

Ameerika geoloog Ernest Fox kirjeldab oma raamatus „Reisid Afganistanis 1937–38”, kuidas Kabulis olevad välismaalased tegelevad diplomaatiliste mängudega. Afgaanid vaatavad muiates kõrvalt, liigutades välismaalasi nagu malenuppe. Foxi raamatus kirjeldatud põhitõed kehtivad ka tänapäeval: afgaanid ei armasta välismaalasi ja igal afgaanil on oma arusaam välismaalaste viibimisest Afganistanis. Kaldoja arvamus, et otsustajad ei ole afgaanid, on läinud ja läheb ka edaspidi „otsustajatele” kalliks maksma.

Tundes huvi Eesti sõdurite vastu, peaks ajakirjanik märkama, et sõdurid ei ela vaakumis. Iga päev on nad mõjutatud „lambakarjuste” suhtumisest. Küllap on tähelepanelik vaatleja märganud, et Eesti sõdurid võitlevad otsekui väljasurnud külades.

Kus on sõjale jalgu jäänud afgaanid?

Ainuüksi Kabuli ümbrusse on ümber asustatud peamiselt Kandahari ja Helmandi piirkonnas elanud 235 000 afgaani. Dokumentaalfilm „Rethink Afghanistan” pakub õõvastavaid kaadreid telklinnakust, kus lumes paterdavad ringi paljasjalgsed lapsed. „Mul oli maja ja põld, ma kasvatasin moone, meloneid ja maisi,” ütleb Helmandi talunik. „Kui me ei surnud pommitamisse, siis nüüd sureme külma ja nälga. Vannun jumala nimel, et surm oleks parem saatus, kui siin vireleda!”

Eesti sõduri Mario Meriranna raamatus on kõnekas kirjeldus ja foto: pomm visatakse kellegi müüritagusele krundile. Kujutlegem olukorda: teid sunnitakse kodust lahkuma, sest välismaine sõjavägi sooritab teie kodu-külas sõjalisi manöövreid. Järgmiseks visatakse pomm teie majale, sest sinna on kurikaelad peitu pugenud. Kui aastate pärast koju tagasi pöördute, ootab ees maja asemel rusuhunnik ja hävinud põllud, mille kahjusid teile keegi ei hüvita. Mida teie tunneksite?

Igal aastal hukkub sõja süül tuhandeid tsiviilisikuid; äsjane NATO suurrünnak on nõudnud juba kümneid elusid. Kui varasematel aastatel hukkus enim tsiviilisikuid koalitsioonivägede süül, siis 2009. aastal hukkus tsiviilisikuid kõige enam enesetaputerroristide süül. Paraku tulid enesetapjad Afganistani tänu välisvägedele – kolmveerandi puhul juhtudest on sihikul sõjaväelased.

2001. aastal ei olnud ühtki enesetapurünnakut, 2009. aastal toimus 276 rünnakut. Vaid kümnendik afgaanidest toetab enesetaputerroriste, sest neljal viiendikul juhtudest saavad surma juhuslikud möödujad. Näiteks hukkusid nii eelmise aasta detsembris Kabulis minu tuttavad hindud: IT-teenuseid pakkuva India firma üürimaja juhtus paiknema rünnatud hotelli naabruses…

Ehkki hukkunud tsiviilelanike arv on jõudsalt kasvanud enesetaputerroristide tõttu, hindas ÜRO eelmisel aastal valitsuspoolsete süül hukkunud tsiviilisikute arvuks 596. Kui kõik ajakirjanikud suhtleksid vaid „otsustajatega”, oleks tõde „mässuliste hukkumine”.

Näiteks hukkus USA vägede pommitamise süül 22. augustil 2008. aastal Farah’ provintsis 95 tsiviilisikut, sh 19 naist ja 60 last. „Kui mõnes NATO riikidest oleks korraga hukkunud 60 last, oleks järgnenud meedias kuudepikkune hala, aga 60 afgaani lapse pärast ei poetanud keegi pisaratki,” märkis Sri Lanka ajakirjanik Ameen Izzadeen tabavalt. USA algne seisukoht Farah’ juhtumis oli – ei ühtki hukkunud tsiviilisikut, aga kolm kuud hiljem võttis USA sõjaväeraportis omaks 33 tsiviilisiku hukkumise.

Viienda punktina rõhutab Kaldoja, et täpselt samamoodi külastavad baase teiste riikide ajakirjanikud. Tõsi, aga paljud koguvad materjali eri osapooltelt, sealhulgas ka talibitelt. Probleem ei ole mitte baasides käimine, vaid see, et sõjaväelaste vahendusel saadud info kipubki olema kogu info, mille Eesti auditoorium saab. Piir ajakirjaniku ja Eesti kaitseministeeriumi pressiesindaja vahel on hägune. Kaldoja nii ei arva: „Sa pead endale lihtsalt aru andma, kellega ja kus sa oled ning mis on nende positsioon.”

Ja Kaldoja kokkuvõte: „Afganistani teemal on palju erinevaid tahke. Kui mind huvitab ISAF ja eestlaste elu seal, siis selleks sattus mulle absoluutselt parim võimalik viis. Kui minu eesmärk oleks tutvuda lihtsate afgaanide eluga, siis loomulikult ma ei laseks end talutada üksiku toimiva abiprojekti juurde, et seda siis hiljem absoluutse eduna kirjeldada. Olustikureportaažid on ka mõnus lugemine, aga asjade sisulise pooleni jõudmine nõuab natuke teisi meetodeid ning mitte uljale info hankimise protsessile, vaid ikkagi otsustajatega suhtlemisele ning nähtu-kuuldu analüüsile ja filtreerimisele keskendumist.”

Info hankimise valikud: omapead või konvois?

Jätan lugeja otsustada, kuivõrd on Kaldoja oma Afganistani kirjutistega sisulise pooleni jõudnud. Ebaselgeks jääb, mida Kaldoja nimetab „üksikuks toimivaks abiprojektiks” või miks ei anna olustikureportaažid sisulist infot.

Näiteks ilmus 2009. aasta detsembris ajakirjas Harpers Magazine 11-leheküljeline Kandahari-kiri. Kanada ajakirjanik Matthieu Aikins suhtles narkokaupmeeste, piiripolitsei, sõjapealike, kohalike võimuesindajate ning Kanada sõjaväekontingendiga. Reportaažis on juttu ka sellest, miks moonilastiga veoautosid peatada ei saa – kuidas seda teha, kui autojuhtidel on puutumatust nõudvad kirjad Afganistani parlamendi- või valitsusliikmetelt?

Minul endal on kogemus materjali kogumisest reportaažideks, mis on kasutusel viies riigis. Neil töösõitudel on olnud saatjateks relvastamata afgaanid, abiorganisatsioonide töötajad, kelle kohalikke tavasid arvestava käitumisstiiliga ei sobi kokku Kaldoja kirjeldus „uljas infohankimise protsess”. Ka statistika tõestab vastupidist – ohtlik on just relvastatud isikute lähedus.

Aastatel 2001–2010 hukkus Afganistanis 19 ajakirjanikku. Ligi pool surmadest läheb 2001. aasta arvele, samal ajal kui aastatel 2002–2005 ei hukkunud ühtegi ajakirjanikku. Hukkunud on 15 välismaa ajakirjanikku, kellest 11 liikus koos sõjaväelastega või oli konvois. Üks ajakirjanik sai pommitabamuse Kabuli Serena hotellis (mis on korduvalt sihtmärk olnud) ning kaks ajakirjanikku tapeti ööbimisel telgis (eirasid n-ö rusikareeglit leida ööseks ulualune majas). Vaid üks ajakirjanik mõrvati relvastatud röövi käigus. Võrdluseks: kui Afganistanis on hukkunud 1992. aastast alates 21 ajakirjanikku, siis samal ajal on Filipiinidel hukkunud 67 ajakirjanikku ja Iraagis 141.

Kui suur on Afganistani sõja hind?

Kui palju kulutavad riigid – sh Eesti riik – Afganistanile tegelikult? Jättes kõrvale sõdurite palgakulu, on kulud paljuski varjatud, nagu varustus, transport, promoüritused (ajakirjanike, poliitikute, meelelahutajate Afganistani sõidud) jne. Kui USA arvestab Iraagis ühe sõduri kohta kuluks pool miljonit dollarit, siis Afganistanis 800 000 kuni miljon dollarit. National Priorities Project analüüsis kulu USA-s osariigiti: näiteks Alabama osariigi eelarvest läks 2009. aastal Afganistani sõja toetuseks 1,57 miljardit dollarit, mis katnuks kogu osariigi elanike tervisekindlustuse samal aastal.

Sõjaga kaasnevad varjatud pikaajalised kulud, näiteks haavatud sõdurid oma rehabilitatsioonikuludega. Haavata saanud sõduri tõttu kaotab majandus vahel mitte ühe, vaid mitu töötegijat.

Näiteks USA-s võtab 20% juhtudest lähisugulane end töölt lahti, et hoolitseda haavatu eest. Nüüdseks on haavata saanud ainuüksi 9500 USA sõdurit. Ka Eesti haavatasaanute arv kasvab: missugused on invaliidistunute ja nende lähikondsete reaalsed väljavaated?

Lisaks sõjapidamisele toimub ka ülesehitustöö, mille puhul riisuvad koore vahendajad. Kabulis on peakorterid tuhandetel firmadel. Eksperdid elavad uhketes lossides, makstes üüratuid summasid turvameeste ja kuulikindlate maasturite eest. Kas tundub mõistlik, et arvuliselt töötab välismaalasi turvates enam afgaane, kui on Afganistani armees? Või et Ameerika ülikool Kabulis kulutab 40% oma eelarvest turvakuludele?

Mis on aastatel 2001–2009 muutunud paremaks?

BBC osalusel tehtud uuringu tulemused väidavad, et 70% afgaanidest on rahul sellega, kuhu nende maa liigub. Seitsmendat aastat Afganistanis töötav ajakirjanik Jean MacKenzie on kirjutanud tabavalt väljaandes Global Post: kohapeal on raske aru saada, kust tulevad kõik need õnnelikud afgaanid.

Isiklikult pean usutavamaks uuringut, mida korraldab viiendat aastat The Asia Foundation (AF). Miks? Esiteks toetub BBC 1543 afgaanile, aga AF-i uuringus on luubi all 6400 afgaani arvamus. Teiseks puudutab AF-i 231-leheküljeline äärmiselt põhjalik uuring paljusid eluvaldkondi kõigis provintsides. Väga põhjalik on ka metoodika kirjeldus ning vastanute portree: enamik elab väljaspool linnu, tegeleb põllumajandusega ning pooled on kirjaoskamatud, 95 protsenti ei ole iial ajalehte lugenud.

AF-i uuringute tulemused näitavad kahanevat trendi seisukohale, et Afganistan liigub õiges suunas. Kui 2004. aastal uskus õigesse suunda 64% vastanutest, siis 2009. aastal uskus sellesse vaid 42% vastanutest. Kui viis aastat tagasi arvas vaid kümnendik vastanutest, et asjad liiguvad vales suunas, siis nüüdseks kolmandik.

Ehkki afgaanid ei tunne riigi kui terviku arengu suhtes heameelt, ei saa ometi öelda, et mingit arengut ei toimugi. Küsimusele „mis liiki areng on sinu kodukohas toimunud?” vastas üle poolte afgaanidest – „koolid ja teed”. Vastanutest 40% märkis läheduses toimunud ehitustegevust joogivee ja kliinikute osas; kolmandik mainis demineerimist ja elektrivarustuse paranemist. Arvestades üldist koordineerimatust ja korruptsiooni, ei ole kohapealne ülesehitus nii kehv, nagu võiks karta.

Mis on aastatel 2001–2009 muutunud halvemaks?

Mainin ära mõned negatiivsed suundumused, mis on tekkinud seoses võõrvägede sissetungiga. Võrreldes 2001. aastaga on lakke tõusnud oopiumimooni tootmine, kasvab kriminaalkuritegude arv, enesetaputerroristide rün-nakute ja koalitsioonivägede süül hukkunud tsiviilelanike arv ning Taliban elab üle taassündi. Olukord, kus korrumpeerunud riigiaparaati peavad ülal lääneriigid, ei ole jätkusuutlik.

Vaadelgem näitena üht poliitikute lemmikteemat – naiste olukorda. Sõltumatud naisküsimuste uurijad kinnitavad otsekui ühest suust: ehkki osa naiste olukord on paranenud, on suurema osa naiste olukord sama, kui Talibani ajal või isegi hullem. Halva turvaolukorra tõttu on tõusuteel vägistamised, koolis-käivate tütarlaste ähvardused, enesepõletamised. Vanglates kannavad karistust pealesunnitud abielude või vägistamise ohvrid. Endiselt on keeruline leskede olukord. Näiteks tapeti 2006. aastal linnugripi tõttu Kabulis kanad – aga need kanad olid ainus elatusvahend 50 000 afgaani lesele…

Poliitikud rõhutavad, nagu oleks Taliban süüdi naiste probleemides. Ometi sai naiste diskrimineerimine hoo sisse USA poolt finantseeritud fundamentalistlike mudžahediinide perioodil. Afgaanitar Malalai Joya üritas 2005. aastal parlamendiliikmena meelde tuletada, et nüüd on samad sõjapealikud parlamendis – sisuliselt on üks naisi allasuruv valitsus asendunud teisega. Internetis on õpetlik vaadata 2006. aasta parlamendiistungite lindistusi, kus Joya püüab tõstatada sisulisi küsimusi: tal ei lasta edasi kõneleda või lülitatakse mikrofon välja. 2007. aastal heideti Joya parlamendist välja.

Kui kauaks me Afganistani jääme?

Tuletagem meelde, miks USA väed 2001. aastal Afganistani tungisid – väidetavasti redutas kusagil Pakistani piiri ääres Bin Laden. Nüüd käib aga võitlus hoopis talibitega, kes olid Afganistanis võimul aastaid. Vähesed abiorganisatsioonid välja arvatud, ei tundnud Talibani võimul olles läänemaailm Afganistani vastu vähimatki huvi. Paraku puudub seos kaksiktornide rün-nakute ja Talibani vahel – kui al-Qaida on ülemaailmne terrori-organisatsioon, siis Taliban on kohalik liikumine.

Teine legend kõlab, et välis-väed jäävad, kuni saabub turvalisus. Terrorismist kolm raamatut kirjutanud endine CIA agent Robert Baer ütleb: „See, et teeme Afganistani turvalisemaks, on täielik jama. Läksime jahtima al-Qaidat, aga organisatsioon on lahkunud. Võitleme tühjade hoonetega, milles asusid kunagi al-Qaida terroristid.”

Kolmas legend on jääda nii kauaks, kuni afgaani naised on vabastatud. Paraku ei ole võimalik muuta sissejuurdunud traditsioone mõne aastaga. Afgaanitar Orzala Ashraf ütleb: „Ma ei vaja kedagi väljastpoolt mind vabastama. Kui ma ei suuda end ise vabastada, ei saa seda teha keegi teine.”

Mida meie Afganistanis teeme?

Eesti poliitikute väitel on Eesti sõjavägi Afganistanis, sest tahame end NATO-s kindlalt tunda. Vaadelgem seda väidet korraks afgaani seisukohalt – mis on afgaanidel pistmist sellega, kas Eesti tunneb end NATO-s kindlamalt? Samuti rõhutatakse – viimati riigikogu liige Mati Raidma –, et sõjalise koostöö kogemus sõjakoldes on meie riigikaitse tagamiseks ülioluline. Kui nüüd minna ajas tagasi üheksa aastat, siis ei olnud Afganistanis mingit sõjakollet. Lahingutegevus tekkis liitlaste sissemarssimisega. Tekitame sõjakolde, kus katsetada uusimat sõjatehni­kat – tõepoolest, suurepärane või­ma­lus koalitsioonivägedele. Aga mida tähendab katsepo­lü­goonil elamine afgaanidele?

Kas saab abistada, tundmata põhitõdesid?

Veel üks ametlik seisukoht kõlab, et me abistame. Kui abistame, siis peame tundma abistatavaid. Raske on rääkida sisulistest teemadest, kui ei teata isegi seda, kuidas Afganistanis käituda või riietuda. Delfis on foto eesti naisajakirjanikust, kes seisab afgaani sõdurite ees lühikeses liibuvas pluusis paljapäi, hoides afgaanist kindrali kätt. Teise näitena tooksin ajakirjaniku kirjelduse Kabuli lennuväljale vastu tulnud slovakitarist, kes põrkab „õudusega silmis” eemale meesajakirjaniku embusest. Kolmandaks näiteks sobib foto Mario Meriranna raamatust – katmata pea ja lühikeste käistega eesti meditsiiniõde.

Nendel juhtudel ei tea eestlased elementaarseid nõudeid: naistel peab avalikkuses olema pea kaetud ning seljas pikkade varrukatega figuuri varjavad riided; naised ja mehed ei puuduta avalikult üksteist. Näited võivad tunduda lihtsustatud, aga paraku on afgaanide jaoks tavad äärmiselt olulised.

Kokkuvõtteks

2009. aastal korraldatud Eesti kaitseministeeriumi uuring näitas, et enam kui pool küsitletutest oli Eesti sõdurite Afganistanis viibimise vastu. Pew Global Attitude’i korraldatud uuring 25 maal 2009. aasta juunis näitas, et vaid neljal maal pidas enam kui pool küsitletutest vajalikuks hoida NATO sõdureid Afganistanis – Iisraelis, USA-s, Nigeerias ja Kenyas.

Välismeedias toimub pidev arutelu Afganistani sõja poolt- ja vastuargumentidest. Ainuüksi välisvägede Afganistanis viibimist kirjeldav sõnavara näitab erinevaid seisukohti: abistamine, okupatsioon, vabastamine, invasioon, demokratiseerimine, sissetung… Afganistani teema tekitab järjest enam küsimusi ka riigijuhtide tasandil: Hollandis tekkis valitsuskriis, sest ei suudetud kokku leppida vägede väljaviimise osas. Loodetavasti saabub ka Eestis aeg, mil Afganistani teema üle hakatakse sisuliselt aru pidama.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.