Barroso riigipöördeplaan

Martin Helme,
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Õhtuleht
14. september 2012

Samal päeval, kui Saksamaa põhiseaduskohus tegi otsuse, mis lubab jätkata Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, kuulutas Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso välja plaani muuta Euroopa Liit rahvusriikide föderatsiooniks.

Mida see eufemism tähendab? “Sügavat ja tõelist majanduslikku ning rahalist liitu, poliitilist liitu, kus on ühtne välis- ja julgeolekupoliitika,” nagu Barroso kenasti selgitas. Aga see ei ole üliriik, kiirustas ta kohe lisama. Ja see ei juhtu kohe – alles kahe aasta pärast.

Euroopa üliriigi poole

Tegelikult on ta just nimelt üliriik. Ja kohe päris kindlasti täiesti plaanitult mittedemokraatlik sel lihtsal põhjusel, et Euroopa rahvad ei ole föderatsiooniga nõus. Veelgi enam, ka selle integreerituse tasemega Euroopa Liitu, mis meil praegu on, pole Euroopa rahvad lubanud. Taanlased hääletasid maha Maastrichti lepingu, mis oleks pidanud tähendama, et ei eurot ega piirideta Euroopat ei tule. Aga Taani pandi uuesti hääletama seni, kuni saadi “õige” vastus.

Hollandlased ja prantslased hääletasid maha sel ajal veel Euroopa Liidu põhiseaduse nime kandnud Lissaboni lepingu, mis integratsiooni oluliselt süvendas. Dokument nimetati seepeale ümber ja pandi kehtima ikkagi. Iirlased on ikka ja jälle maha hääletanud integratsiooni süvendavaid lepinguid, aga see pole takistanud eurorongil edasi minekut.

Teistelt rahvastelt pole kunagi sellistes küsimustes arvamust küsitud ja seega samuti mingit luba saadud, erandiks Rootsi hääletus euro küsimuses. Aga siin me nüüd oleme: euroeliit teatab meile, et on aeg loobuda oma rahvusest ja riiklusest ning astuda kõik ühe valitsuse alla.

Absoluutne enamus Euroopa rahvaid ei anna selleks oma nõusolekut. Eriti ajal, kui me näeme Euroopa Liidu tõelist palet

ESMide ja EFSFide näol, ajal, kui isegi poliitika- ja majandusvõõras inimene saab aru, et muinasjutt lõpmatutest eurorahadest ja millegi saamisest mitte millegi eest ongi lihtsalt muinasjutt lihtsameelsete lollitamiseks.

Milleks taolist üliriiki vaja on? Õigem oleks küll küsida: kellel taolist üliriiki vaja on? Lihtsustatud vastus on, et seda on vaja rahvusvahelistel suurpankadel, kelle häbenematuteks teenriteks poliitiline eliit üle terve Euroopa on hakanud. Siinjuures ei ole vähimatki vahet, kas see eliit nimetab end parem- või vasakpoolseks, märkimisväärset erinevust nende poliitikas pole.

Kõik võimutasandid Euroopa Liidus töötavad selle nimel, et võtta maksumaksjatelt võimalikult palju raha ära ja suunata see läbi eelarvete parasiitlikele institutsioonidele. Et rahvas liiga palju ei nuriseks ja hoidmaks olulisi huvigruppe enda poolel, tilgutatakse osa raha läbi toetusrahade ja projektivahendite inimestele tagasi. Ühtlasi luuakse euroregulatsiooni abil keeruline ja mitmekihiline eeliste ja subsiidiumide süsteem suurematele ja mõjuvõimsamatele ärigruppidele, tappes sellega väikeettevõtlust.

Selline poliitika on terve maailma muidugi viinud majanduskriisi. Kriis kestab juba õige pikalt ja esmapilgul tundub justkui, et käpardlikud ja juhmid poliitikud ei saa selle lahendamisega puhtast saamatusest kuidagi hakkama. Kümned “kriisikoosolekud” ei ole mitte midagi parandanud, iga kord, kui kuulutatakse välja lahendus, ilmneb üsna kiiresti, et olukord on hoopis hullemaks läinud.

Üha selgemaks on saamas aga see, et taoline muster on taotluslik. Nagu Barroso selgitas: kriis on täiuslik aeg põhjapanevateks muudatusteks Euroopa Liidu aluslepingutes. Pole kahtlustki, et noorena maoistlikku ideoloogiat pooldanud Barroso juhindub esimees Mao juhtnöörist, et mida halvem, seda parem. Mida suuremas kriisis euro ja euroliit on, seda ägedam on vajadus midagi ette võtta ja kohe!

Kriis on ajend mööbeldamiseks

Barroso lubas küll, et tema plaanitud föderatsioon hakkab olema rohkem demokraatlik kui praegune Euroopa Liit, aga selle saavutamine peaks tema meelest toimuma peamiselt europarlamendi rolli suurendamise läbi – seega siis demokraatia senise tugisamba ehk rahvusparlamentide marginaliseerimise abil. Barroso soovib uut aluslepingut juba enne järgmisi europarlamendi valimisi 2014. aastal, et uus parlament saaks lepingu kohe heaks kiita. Tõrksatele on muidugi kohe mõeldud välja ka ähvardus: välja jäämine. Komisjoni president rõhutas, et plaani kiirust ei hakka dikteerima kõige aeglasemad või vastumeelsemad. Kes ei taha, jääb kõrvale. Arvake ära, kas Eesti valitsus tahab või mitte?

Kas Eesti tahab või mitte?

Ometi pole sel vähimatki tähtsust, mida meie valitsus tahab. Tähtis on see, kas Eesti rahvas tahab. Tuletame meelde seda, mida tuletas meile meelde riigikohtu eriarvamusel olnud tiib ESMi otsuses: et Eesti astus Euroopa Liitu põhiseaduse parandusega, mis selgelt ja konkreetselt pani piirid eurointegratsioonile.

Vastavalt 2003. aastal toimunud referendumi mandaadile tohime olla euroliidu liikmed vaid sel tingimusel, kui meie põhiseadus on ülimuslik ja rahva suveräänsust pole piiratud. On täiesti ilmne, et seda mandaati on rikutud juba nii Lissaboni lepingu kui nüüd ka EFSFi ja ESMiga. Euro-eliit on kuulutanud välja selle, millest ammu räägitud: eelarvete ja maksude viimise Brüsselisse, koos riigikaitse ja kogu välissuhtlusega. Sa võid nimetada seda föderatsiooniks või ükskõik milleks, aga sisuliselt on tegu Euroopa Ühendriikidega.

Pole mõeldav, et meie parlament või valitsus kiidab sellised otsused heaks ilma rahva uue mandaadita. Kui euroühendriikide ehitamine tehakse ära kiirkorras – kriis kestab ju, vaja on kiiresti midagi teha! –, siis oleme olukorras, kus juba enne järgmisi parlamendivalimisi peab Eesti rahvas langetama otsuse: kas sees või väljas. Ilma rahva loata tehtud otsus tähendab, et meil on toimunud riigipööre. Olge valmis võitluseks.

Allikas

Vanglaplaneedi E-poest

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*