Kallis kliimamuutus

Lauri Sarivaara
Verkko Media
Toimetas: Tiina Keldrima
18. detsember 2011

Sõna on mõõgast vägevam. Sõna saab kasutada eri eesmärkidel. Sõna abil kujundatakse harilikult inimeste arvamusi. Inimene harva vaagib küsitavusi ja täpsustab ütleja tausta ning eesmärke.

Kes omab infot, valitseb maailma. Raha eest saab infot ja seega ka võimu. Mitmeid asju müüakse kenas pakendis ja reklaamides nende oivalisust. Inimeste heausklikkust on kerge ära kasutada.

Ettekujutuste muundumine

Algselt räägiti kliima soojenemisest. Kui teaduslikult tõestati, et inimtegevusel pole kliima soojenemisega pistmist, hakati rääkima kliimamuutustest. Praegu pöörab kogu  maailma meedia palju tähelepanu eri looduskatastroofidele. Näiteks ühes TV-uudises oli juttu USA-d tabanud tormist, milles tuulte kiirus ulatus kuni 20 meetrini sekundis. Ei kvalifitseeru tormiks. Ometi müüdi paketti kui tormi.

Igat loodusnähtust hakatakse seostama kliimamuutuste ja soojenemisega, kuigi statistika  kohaselt on tormide esinemissagedus tihedam külmaperioodidel. Kliimamuutused on tõsiasi, kuid puuduvad kindlad teaduslikud tõendid, et inimtegevuses oleks selles roll.

Meediale ja otsustajatele on kont hambusse visatud, nimetades seda teaduseks.  Sellest, et uurimistulemusi on tõlgendatud lähtuvalt poliitilistest ja majanduslikest vaatenurkadest aga vaikitakse.

Näiteks osa IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change (EL ja ÜRO andmeallikas) teadlastest eitab inimtegevuse ja kliimamuutuste seost. Nende teadlaste nimesid on ilma loata kasutatud poliitikute poolt koostatud raportites. Võib vaid arvata, kas poliitikud ja ametnikud on teadlikud protsesside tegelikust toimimisest või on nad omakasu peal
väljas.

Kliimamuutustes kahtlejaid tembeldatakse ükskõikseteks, mitteprofessionaalseteks, valetajateks või naftafirmade huvide esindajateks. Küsimuseks on maakera tulevik. Mitmed on sunnitud töölt lahkuma, kuna nad pole toetanud võimulolijate seisukohti.
Üheks võimaluseks on rikkuda isiku maine. See meetod on tuttav poliitmaastikul toimijatele, kui teaduslikud argumendid lõppevad, minnakse isiklikuks ja valatakse inimene poriga üle.

Ökoloogiline jalajälg ja selle hind.

Kõigil meil on ökoloogiline jalajälg, see tähendab, palju me oma elu jooksul paiskame atmosfääri süsihappegaasi. Inimesi suunatakse maksustamisega vähendama oma ökoloogilist jalajälge. Mainimata jäetakse, et süsihappegaas on üks maakeral elu võimaldavast  neljast  põhielemendist.

Maakera ei soojene mitte süsihappegaasist, vaid soojenemine vabastab merre
talletunud süsihappegaasi. Maakera soojenemist võib käsitleda kui looduse tsüklilisust, mis sõltub päikese aktiivsusest.

Ökoloogilisel  jalajäljel ja selle vähendamisel pole mingit pistmist saastamise ennetusega. CO2 paiskumise vähendamine ei vähenda keskkonnamürkide taset, ei takista vihmametsade raiet ega ka maakera uppumist plastjäätmetesse. Küsimus on CO2 kvootide kaubanduses ja paiskumise piiramises, sellega muudetakse majandusliku võimu jõujooni.

Kõigil, nagu näiteks arengumaadel ei piisa selleks ressursse. Kellel pole ressursse CO2 paiskumisvabaks tehnoloogiaks, peavad maksma või tootmise lõpetama. Paljud ettevõtted, näiteks soomlaste Neste, reklaamivad ennast roheliste ja keskkonnasõbralikena, olles tegelikult looduse suurimad saastajad.

Roheline mõtteviis räägib näiteks sellest, et liha söömine või biokütuse kasutamine vähendavad maakera soojenemist. CO2 maksustamine viib selleni, et tavainimesel napib raha soovikohaseks toitumiseks või vajadustekohaseks auto kasutamiseks. Kuigi autosõit ja lihasöömine ei ole majanduslikult ja keskkonnateadlikkuselt targad valikud, on paljudele autosõit hädavajalik ning ei osata ka lihatarbimiset loobuda. Kui suureneb maksustamine ja tootmine muutub mittetasuvaks, tekivad ka toimetulekuprobleemid.

Maailmas eksisteeriva näljahäda probleemid põhinevad maailmamajanduse toimimismehhanismidel, näiteks EL tolli- ja maksupoliitikal kolmandate maade suhtes. Tõrjemehhanismi keskmes on CO2 konkurentsi rohelised põhimõtted, nagu näiteks Soome tulnud E-10 kütus. Rohelised ideed ja kütused pigem süvendavad maailma toitumisprobleeme, biokütuse maaviljelus hõlmab suure territooriumi muudelt kultuuridelt ja maakera kopsudena toimivatelt vihmametsadelt.

Mis juhtuks, kui kliimakonverentside agendad täielikult heaks kiidetaks? Prakstikas võiksid riigid hakata maksustama kõike, mida soovivad. CO2 tekib kõikvõimalikes protsessides.
Maksud aga võivad olla meelevaldsed, nendega juhitakse majanduse toimemehhanisme. See tähendab peaaegu piiramatut võimu majanduse juhtimisel ja reguleerimisel.

Kelle väravasse mängitakse?

Keegi saab uuest maksusüsteemist kasu. Kes? Kas needsamad, kes on meediale tõena pakkunud uurimistulemusi? Milleks kogutavat maksu kasutatakse? Kui riigid ei tõsta üldist maksukoormust,  siis kasusaajad on need, kes ei pea maksma uusi keskkonnamakse. Kes need inimesed on, kes otsustavad uue kliimasõbraliku elustiili valikute üle ilma teadusliku tõendusmaterjalita?

Uued keskkonnamaksud ja poliitika võimaldab juhtida mitte ainult majandust vaid ka elustiili. Näiteks võib maksustada individuaalelamus elamist, toitaineid, lemmikloomi, suvilaid, vanne, paate, kosmeetika- ja hügieenitarbeid jne. Eelnevat saavad endale lubada vaid need, kellel selleks raha. Need inimesed on ka maksude kehtestajad.

Kõike seda tehakse muidugi maakera ja meie endi hüvanguks, kuigi ka kliimamuutuste aktivistid möönvad, et inimtegevuse ja kliimamuutuste seotus pole tõendatud. Asi surutakse läbi samamoodi,  nagu George W. Bush surus läbi terrorismivastased seadused peale 9/11/2011 ennetustegevusena.   Heausksust ära kasutades on nii mõnigi asi viltu vedanud, ei saa mainimata jätta ka meedia osa selles.

Allikas

Vanglaplaneedi E-poest

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*